Plaatimis- ja värvimistööd

Kui hüdroisolatsioon valmis, siis põhimõtteliselt võib alustada viimase viimistlusega. Värvimisest pikalt ei räägi, värvisin nagu ikka, rulliga ise üle pea värvine. Ära tasub märkida, et kasutasin spetsiaalselt niisketesse ruumidesse mõeldud värvi. Kihte tuli u 4 ja paistab, et üks kord veel vaja, kuna peale värvimist tulevad pahteldamise vead ilusti välja. Ei mäleta, kas postituses, kus pahteldamisest rääkisin mainisin, et peale esimest pahteldamist ja lihvimist, tuleks esimene krunt ära teha. Nii näeb kohe vead ära ja saab veel valutult parandused teha. Parandusteks sobib hästi tuubis valmis olev peenpahtel.

Plaatimine. Teooria on lihtne, kuid reaalsus päris karm. Plaatimine venis päevi. Esimene viga, mis tehtud sai oli see, et otsustasin betooni valades kalde teha plaatimisseguga. Vääga halb mõte! Kui vähegi võimalik, siis vajalik kalle peaks olema juba peale betoneerimist. Plaate valides sobib algajale väiksema mõõduga plaat paremini, kuna lihtsam kallet teha ja vigu siluda. Suurte plaatidega pidavat olema oht, et nurgad jäävad kõrgemad ja madalamad. Plaatmissegusid on igasuguseid. On segud ja liimid. Esimene kord sai soetatud vähe kallim plaatimissegu - nimelt tolmuvaba. Väga mugav ja tõesti - ei mingit tolmu. Lisaks plaatidele ja segule on vajalik ka segukamm (kammi hammaste sobiva mõõdu kohta oli ehituskauplustes vajalik info olemas) ning nurgad. Nurkasid sai ostetud erinevates mõõtudes. Esialgu tundus, et 5 mm vuugivahe on ok, aga tegelikult on see väga suur vahe lõpuks ning lõplikuks valikuks sai siiski 3 mm vuugivahe rist. Ka 2 mm pole paha mõte, kuid algajale jääb siis vähem mänguruumi, kui plaadid vähe viltu lähevad (ärge kartke, niikuinii lähevad).

Kuna segu paberkotis ennast ise veega ei sega, seadsin sammud ehitustööriista rendi poole. Laenutasin korraliku segutrelli ning ka plaadilõikuri. Kuna plaatimine venis ja venis ajapuudusel, siis hoidsin asju enda käes 5 päeva ja maksin selle eest pea 1000.- Ja mis kõige hullem, suurem töö veel ees. Tegi ikka kurjaks küll see laenutamine. Seadsin sammud siis ehituspoodi ja sain plaadilõikuri 199.- eest - see rikkus korraks tuju ikka päris ära. Lõikur ajas asja ära küll ja siiani alles ja töökorras. Vaja oli ka segutrelli. Veidike mõtlemist ja helistamist ning leidsingi tuttava, kes oli nõus lööktrelli laenama. Kusjuures ämbri kaupa segu tehes saab hakkama ka korraliku akutrelliga. Ahjaa, unustasin, soetasin ka spetsiaalse augufreesi, mida võimalik reguleerida.

Seinad. Plaatimist tuleb alustada teisest reast ja tsipa madalamalt, kui üks plaadi kõrgus. Et mugavam plaatida, kinnitatakse sirge latt kruvidega seina, mille peale siis hea plaate toetada ja samas fikseerib nii kõrguse ja hoolitseb, et plaadid vildakad ei jää. Ise kasutasin kipsi tükki. Segu tuleks siis kammiga ühtlaselt seinale tõmmata ja plaadid ringjate liigutustega vastu seina suruda. Kuna mina suutsin vale segukammi osta, siis pidin ka plaadile segu määrima. See nähtavasti ühtlast segu kihti küll ei taga. PS! Kui on mustriline plaat, siis vaadake, et valet pidi plaati seina ei pane, mina suutsin ühe panna. Hea, et ehitusjärelvalve (naine) jaole sai ning oli võimalik veel lahti kakkuda ja uuesti panna. Rida valmis, ristikesed vahele ja uus rida. Nii ta läks. Segu soovitan algajal nagu mina üsna väikeses koguses ette teha, kui liiga palju teha ja seina määrida, siis pidavat kile taolise kihi peale võtma ja siis ei nakku nii hästi enam. Kuna minu lagi on kerge kalde all, siis ülemise rea plaate tuli lõigata. Mida täpsem seda parem (loogiline, onju).

Põrand. Põranda plaatimisest ei taha mõnd aega enam midagi kuulda. Nagu ennist mainisin, pidin kalde plaatimisseguga tegema. Alustasin dushi trapist ning ühe rea tegin pikki ruumi ette ära. Nende u kümne plaadi kinnitamiseks kulus tubli 5h ära. Igat plaati sai looditud umbes 4 korda ning hiljem veel mitme plaadi kalle kokku üle kontrollitud. Jama lugu ikka küll, kui vesi trapini ei peaks voolama. Ma loodan, et siinkohal on üleliigne teha märkus, et plaatimise ajaks tuleks põrandaküte välja lülitada, kui see peaks sisse olema lülitatud.

Kuna tegin kallet plaadiseguga, siis kalde kõrgemas osas oli plaadi all juba ca 4 cm segu, mida on väga palju ja seega plaadisegu kulu kah suur. Kui ei ole plaanis aja tõttu tööd ühe korraga jutti ära teha, siis peaks hoolitsema selle eest, et segu, mis plaatide alt välja paistab, poleks kõrgem, kui plaadi alumine pind. Kui hiljem jätkata plaatimist, siis on üsna nõme seda kivistunud kõrgemat segu eemaldada. Mina plaatisin vist kokku 3 erinevat päeva õhtuti peale tööd.

Kui põrand valmis ja segu kivistunud, võib vuukima hakata. Enne vuukimist on soovitav plaatide vahed tolmuimejaga üle lasta. Tolmuse pinna peale vuugisegu nähtavasti ei nakku. Vuukimiseks on olemas spetsiaalne kummist nö pahtlilabidas. Proovisin sellega mõned korrad, kuid loobusin. Pidasin enda jaoks kindlamaks tööriistaks väiksemat pahtlilabidat. Segu surusin siis tugevalt vuugi vahele, peale 15 min kuivamist pühkisin svammiga suurema osa pealt ära. Svammiga pühitakse vuugid juba ka selliseks, nagu nad peaksid hiljem välja nägema. Targad on soovitanud kasutada ka kaablit, mis kumeraks painutades ja vuuki siludes annab ühtlase ja ilusa tulemuse. Mina ei viitsinud juhtme tükki otsida ja nii siis tegin svammiga. Kuskil tunni möödudes eemaldasin veelkord vuugisegu ülejäägid. Järgmine päev sama moodi ja põrand näeb välja juba nagu päris. Kuna esimese dushi võtta võib - seda lugege pakendilt, erinevatel segudel erinev kivistumise aeg. Muide, peale vuukimist pole kõrgemad ja madalamad nurgad nii väga nähe. Tõstab tuju, olles näinud oma tulemust ilma vuugita...

Hüdroisolatsioon

Paras teadus on see hüdroisolatsiooni tegemine. Nakkedispersioonid, niiskustõkked, membraanid jne. Mis siis mina tegin? Otse betoonpõrandale ja lihvitud seintele tõmbasin peale Aquastopi. Sinine vedelik, mida tuli lahjendada 1:3 veega. Peale kuivamist tekib vetthülgav kiht. Mingil määral nagu ka natukene kleepuks. Tõmbasin seda kaks kihti. Põrandale ja dushi tagusele seinale lisaks siis veel kummilaadne membraan (Kiilto näiteks pakub seda Fibergumi kaubamärgi all). Paks plöga, mida kantakse kas pintsli või siis rulliga üsna paks kiht pinnale. Kuivades muudab värvi. See kiht peaks olema juba mitte vett hülgav - vaid lausa veekindel. Ümber trapi ja nurkadesse tuleb panna tugevduslinti. See on selline pehme riide moodi materjal. Üks kiht löga pinnale, siis see tugevduslint peale ja löga uuesti peale. On olemas ka spetsiaalsed nurga tugevdused. Täpsem info ja tööjuhised on saadaval tootjate kodulehtedel ja brozüürid täitsa saadaval ka ehituskauplustes.

Pahteldamine ja lihvimine

Torud paigas, kips seinas ja laes, aeg pahteldama hakata. Pahtlit kulus täpselt 4 korda rohkem kui arvestasin. Kipsplaadil on serva ühenduskohad juba toodetud madalamana, et parem pahteldada oleks. Ühenduskohtadele tõmbasin kerge pahtli kihi, seejärel surusin peale spets kipsi paberist lindi, uus kiht peale ja kõik. Kõik kruvi pealsed ka üle. Kohad, kus on suuremad vahed, tasub makroflexi täis lasta ja hiljem tasaseks lõigata, siis hiljem lihtsam pahteldada. Kõige keerulisem oli teha sise- ja välisnurkasid. Sisenurkade puhul pahtlilabidaga tõmmates jäid randid ja jama kui palju. Teadjad rääkisid, et uuel pahtlilabidal tuleks teravad nurgad kergelt maha viilida. Ja aitas, nurgad jäid paremad. Välisnurkadega oli vähe lihtsam. Alguses on raske, kuid peatselt saab asja käppa ja pole hullu midagi. Soovitan pahtlit lisada nii vähe kui võimalik. Esiteks kuivab paremini ja pärast vähem lihvida. Mida paremini pahteldatud, seda lihtsam hiljem. Pahtli tolmu tuleb suurtes kogustes. Soovitan osta spetsiaalse lihvimisklotsi, mida mugav kasutada. Liivapaberiks sobib sajane. Paberil on mõõdud peal. 100 on parajalt krobe ja sobiv.

Kips

Eesti rahvusehitusmaterjal - kips. Plaat 120x260 maksab umbes 170-200 eek. Paigaldamiseks vajalikud lisaks veel kipsikruvid ning korralik akutrell. Kipsi lõikamiseks on kõige parem vahend tapeedi nuga, millega siis heledamale poole tehakse lõikejoon ja plaat murtakse. Võib kasutada ka saage. Kinnitamisega on aga veidi keerulisem lugu. Esimesed 5 kruvi lasin tuimalt läbi kipsi. Vajalik on akutrellil määrata ära pöördetugevus (pole aimugi mis õige sõna on), vastaval millele mingil hetkel trell annab järgi ja katkestab kruvimise. Timmisn selle katse-eksituse meetodil ära ja edasi läks asi libedamalt. All pool kuskil andsin lingi, kust saab alla laadida täpse õpetuse, kui tihedalt tuleks kruvidega kinnitada. Töö läheb kiirelt ja silmaga tulemus näha, mis teeb tuju rõõmsaks.

Torutööd

Lisaks kanalisatsioonile kulub vannitoas ka vesi ära, No shit Sherlok!. Kasutasin aluplex süsteemi. Kallis kuid mugav. Toru plastist ja see miski metall, annab käsitsi painutada. Kauplusest kust torud ja liited ostsin, sain laenuks ka spetsiaalsed presstangid, freesi ja lõikuri. Kui nii hästi ei vea, siis saab neid ka ehituslaenutusest.

Nende punaste tangidega siis lõigatakse toru, see sarvedega aparaat on frees, millega siis freesitakse sarnaselt kanalisatsioonitorule toru otsad, et tihendit ei rikuks. Kui liitmiks küljes, siis tangidega lihtsalt pressitakse metallosa tugevalt ümber toru ja ongi kõik. Väga lihtne, puhas, kiire ja mõnus töö. Miinuseks hind. Kõik need liitmikud ja kolmikud on üsna kallid, 30-70 eek ja neid kulub hulga ning kui midagi valesti läheb, siis uuesti neid kasutada ei saa. Kõik muud kohad, kus torud tuleb ühendada keermega, pange kindlasti spetiaalset toruteipi vahele. Saadaval ka spetsiaalsed liimid, kuid need väga kallid. Kulub vähe, kuid hambapastatuubi suurune kogus maksab u 450.- Mingil põhjusel esimese hooga ei kasutanud ma tihendamiseks midagi ja see maksis kurjasti kätte, nii kui survestasin (loomulikult peale kipsi paigaldust, kui loll annab ikka olla?) hakkas igalt poolt vett läbi laskma. Nii siis sai mõned suuremad augud kipsi tehtud, toruteip lisatud ja pilt kohe teine. Oleks kohe taipanud toruteipi panna, oleksin säästnud umbes 500 eek (pidin ka mõned uued liitmikud ostma).

Elekter

Pluss-miinus-ära-käpi. Vot nii on lood selle elektriga. Seetõttu käis kohal kogemustega elektrik, kes esmalt kaardistas vajadused ning paar päeva hiljem tuli vedas kaablid ära, paigaldas pistikud, põrandakütte termostaadi ja kõik muu mis hetkel võimalik oli. Osa töid jäi hilisemaks. Rulli kaablit, mille ise eelnevalt ostsin, sain kõrvale panna, ei sobinud, ostsin vale. Seega elektritööd tasub jätta ikka proffidele. Maha visatud raha u 500 eek.

Karkass

Kuna Eestimaal on kõik majad tehtud kipsist, siis miks peaks ka minu vannituba parem olema. No teeme ka kipsist. Selleks vaja aga karkass ehitada. Päris õudne tundub see alguses, kuid asi lihtsam kui tundub.

Head asjakohast infot leiab siit: http://www.gyproc.ee/ee/Tr%c3%bckised%26videod/

Karkassi tegemine siis lihtne. U kujuga profiil (vöö) põrandale, kinnitatakse kruvidega, kuna mina aga paigaldasin kaabli alla, kasutasin liimi. Seejärel lõigatakse valmis postid, posti paigaldad siis vöö servade vahele ja lakke sama moodi, kuid lahtiselt. Targem teha kahekesi, kuid saab ka üksi hakkama. Liigutades siis laevööd vastavalt seina poole või välja, samal ajal loodides posti, saabki sirgele seinale vajaliku toestuse. Vöö ja karkassi kinnitasin omavahel neediga, eelnevalt puurisin augu ette. Tulemuseks on üsna kindel konstruktsioon.

Seinte puhul pannakse postid 60 cm sammuga, kipsplaadi laius 120. Lakke soovitatakse aga 40 cm sammuga. Laes kasutasin aga postide asemel vähe teistmoodi poste, mütsideks nimetati neid vist. Tegelikult pole need profiilid selleks mõeldud, kuid paljud kasutavad ja soovitavad neid. Erinevaid mõõte on saadaval enamus ehituskauplustes ja olge julged nõu küsima.

Hüva nõu siinkohal oleks järgmine, kõik kohad, kuhu tuleb tuleb kinnitada midagi tugevamalt, segistid, boiler jne, tuleks lisaks karkassile paigalda mõni tugevam plaat, olgu see siis saepuru või puitlaast. Muideks, läänes ehitatakse ikka nii, et karkassile tulebki peale näiteks puitlaastplaat ja alles sellele kipsplaat ja seda pigem viimistluseks. Seda peetakse normaalseks. Mõelge kasvõi sellele, et kui soovite seinale midagi paigaldada, siis kips ei pea üldjuhul vastu. Pildiraami peab veel vastu, aga näiteks riiul või telekas kukub pigem alla.

Soojustamine

Põrand valmis, aeg soojustada. Kuna tegemist suvilaga, siis soojustusele pole eriliselt rõhku pandud. Üldjuhul on nii, et maja tuleb alati väljast soojustada. Põhjuseks asjaolu, et talvel tungib külm läbi kiviseina ja kui seal ootab teda peno, mis külma edasi ei lase, tekib kivi ja soojustuse vahele niiskus, mis võib siis hallitust jne põhjustada. Hoolimata sellest, et tean, et nii ei tohi teha, ei jäänud muud üle kui siiski seest soojustada. Samas teades, et kui talv üle elatud, siis plaan maja ka väljast soojustada. Kuhu selle jutuga jõuda tahtsin, oli see, et otsustasin peno seinale sisse poole panna. Plaadid kinnitasin laisa inimesena seina tavalise väiksema survega makroflexiga, vahed samuti. Lisaks hiljem veel kivivilla vahetult enne kipsi karkassi ehitust. Lakke läks nii penot kui villa, kuna sain sõbralt tema ehituse ülejäägid. Toppisin kõik praod hoolsalt kinni, laes kasutasin villa pragude täitmiseks, kuna makrot lakke kehva lasta.

Betoneerimine

Kaabel paigas - aeg betoneerida. Kuna segumasinat omal polnud, rentimisega oleks palju vaeva pidanud nägema (haagise rent jne) ning ruutmeetreid palju polnud, siis hambad ristis tegin ämbris. Kasutasin tavalist põlevkivitsementti ja poest ostetud liiva. Just! Poest ostetud. Kuna vajadus liivale väike, siis ei olnud mõtet tellida kallurit liivaga, kes siis hunniku maha kallab, millest heal juhul siis 10% oleksin kasutanud. Väikeste kogustega ei jända keegi. Variant Pirita randa minna ei tulnud kah kõne alla, pealegi oleks see trahvitav tegevus. Seega ikka poest. Pakendatud minu mäletamist mööda 25 kg pakkidesse.

Segu segasin väikse aia kühvliga ja käsitsi. Sain mitu villi ja ranne jäi valusaks. Ämber ämbri kaupa tegin vist kokku 2 päeva, korraga ei viitsinud palju teha. Oluline siinkohal märkida ära üks tähelepanek, küttekaabel ei tohi puutuda vastu soojustust - võib läbi kärssada. Selleks et seda ei juhtuks kergitasin armatuuri kergelt, et segu kaabli alla ikka läheks. Lõpuks kui kogu põrand oli betoneeritud, kasutasin viimase kihina veel isetasanduvat segu, lisain kuni 3 cm seda. Tegemist on ülimalt mugava ja head tulemust andva seguga, kuid hind on krõbe. Arvestuslikult 6-7 ruudu katmine läks peaaegu tuhat krooni maksma. Oleks rahaboss, oleks kogu põranda sellest teinud. Aga siis vist poleks ka ise teinud? :) Veel üks märkus, põrandakütet ei tohi sisse lülitada ennem, kui betoon vähemalt 28 päeva kivistunud. Ütlesin nimelt "kivistunud" kuna betoon kivistub, mitte ei kuiva. Kui kuivab ja sellele veel näiteks soojapuhuriga kaasa aidata, siis parem jäta üldse betoneerimata ja pane kohe liiv - on lihtsam.

Põrandaküte

Kui põrandale penost vann tehtud ja lisatud armatuur - on kord kätte jõudnud lisada põrandaküttekaabel. Kaableid lihtsalt öeldes kahte sorti, matid ja kaablid. Matid on siis juba painduva armatuuri külge kinnitatud ja lihtne paigaldada, küll aga kallimad. Kaabel on nagu kaabel ikka. Kaabli ostu puhul tuleb eelnevalt välja selgitada põranda ruutmeetrid ja mis võimsust soovitakse. Selles osas aitab lahkelt kaupmees. Mina valisin siis kaabli, kuna see oli odavam ja kinnitasin selle kaablikinnitustega. Kui tihedalt panna, selleks on olemas spetsiaalne valem kuskil tootega kaasas.

Esimene viga, mis tegin (viga selgus alles siis kui betoneeritud) oli see, et panin kaabli WC poti tulevase asukoha alla ning samuti liiga seina äärge. WC poti kinnituspoltidele on vaja augud puurida, samuti seina äärde tulevale karkassile. Asi mida oskasin vältida on kaabli liiga lähestikune paigaldamine trapi äärde, kuna veeluku vesi võib ära kuivada ja siis hakkab vannituba haisema.

Lisaks kaablile tuleb paigaldada ka toru termomeetrile vähemalt seinast 1m ja see ei tohiks ristuda kaabliga.

Põrand

Kanalisatsioon paigas. Algab põranda valamine. Kanalisatsioonitorude ümber ostsin kõige peenema kergkuusa, täidab avad ja on ka mingil määral soojustuse eest. Põrandale laotasin penoplasti, kuna ruum madal, siis sain ainult 5 cm kihi panna. Normaalne oleks vähemalt 10 cm. mida õhem kiht, seda rohkem kulub hiljem energiat põrandakütte jaoks. Seinte äärde tuleb kah peno panna, sinna võib panna üsna õhukese, selle ääre ülesanne on vältida külmasilla tekkimist. Tekib põrandale nagu vann. Kui hiljem põrand betooni valada ja see puutuks kokku näiteks vundamendiga, siis peaks ka vundamenti kütma ja kes see jõuab seda elektrit siis maksta.

Kui peno paigas, (hoolitse, et ka plaatide vahele avasid ei jääks, ka need on külmasillad) tuleb armatuur. Ehituspoes u 3 ruudune tk oli 170 EEK. Armatuuri ühendasin omavahel kaablikinnitustega.

Eeltööd

Esimene tagasilöök kohe alguses. Majas puudus tsentraalne kanalisatsioon, olid olemas suured nö kastid maja all, kuhu siis kaadervärk kogunes ja hiljem tühjendati. Õnneks oli suvila akna all linna kanalisatsiooni toru ootamas. Vaja ainult ühendada...
Asi oli tegelikult lihtsam, kui ette kujutasin. Kõige raskem oli asja juures teha auk läbi vundamendi. Esimeseks tööks oli määrata kanalisatsiooni trass. Uuristasin kraavi läbi betooni kuni seinani, kust toru peaks majast väljuma. Selleks kaevasin seest poolt seina äärest sügava augu (väikse aia kühvliga täpselt toru paksus), väljas kaevasin vundamendi äärest meetri sügavuselt ja kraavi linna kanalisatsioonitoru otsani. Suureks abimeheks betooni purustamiseks ja hiljem vundamenti augu puurimiseks oli üks hea tööriist - puurvasar. Selle võtsin ehituslaenutusest. Tööpäev maksis veidi alla 100 EEK. Anti 3 otsikut, puur ja kaks meislit. Meisliga lõhkus see elektriline tööriist betooni lõdva elegantsiga. Augu puurimisega läks muidugi tunnike aega. Sein oli üsna paks ja kuna tegemist oli ka silikaattellistega, siis andis ikka puurida. Kuid arvestades, et auk tuleb teha umbes 15 cm läbimõõduga, siis tund tööd polegi väga hull.

Torud. Torudega lihtne, ehituskauplustes kõik mõeldavad jupid olemas ja kokku lao neid nagu legosid. Kanalisatsiooni torud on üldjuhul halli värvi. Üks asjalik nõuanne. Kui poes on torudel otsad juba freesitud kiiljaks, siis toru lühemaks lõigates tuleks noa või viiliga servad samuti sarnaselt ära freesida. See on selleks, et sakiline ja terav äär ei rikuks ühenduskoha kummist tihendit. Keeruline selgitada, kuid kui poes võtate mõne toru jupi kätte, siis näete, mida silmas pidasin. Torude ühendamisel kohtades, kus ei saanud eriti jõudu kasutada, kasutasin vana trikki, valasin kuuma vett tihendiga otsale, mis siis paisus ning ühendatava jupi sai kerge vaevaga otsa torgatud.

Kanalisatsioon majja, sealt jaotus wc potile, 2 trappi, kraanikausi äravool - kõik kokku läks umbes 2000 EEK.

Algus

Tuli mõte ehitada vanasse suvilasse korralik vannituba. Mõte oli teha kõik mis vähegi võimalik ise. Kuna polnud kunagi ehitanud midagi sellist, siis esimene ülesanne oli uurida võimalikult palju, mida kuidas ehitatakse. Peamiselt kasutasin/kasutan interneti abi ja sõprade nõuandeid. Kuna netist oli päris keeruline vastavat infot koguda, siis panen oma üle kivide ja kändude kulgenud ehituskäigu siia, et ka teistel oleks hea lugeda, kellel sama rumal mõte ise ehitama hakata. Vähemalt Teil on minu vigadest võimalik õppida. Kindlasti ärge laske häirida sellest, kui vahepeal jutt hüppab ajast ette, sest kirjutan seda tagant järgi ja töökäigu kirjeldus ei vasta 100% reaalsusele.